LUGEMISPÄEVIK | James Joyce “Kunstniku noorpõlveportree”

Kahtlemata on möödunud sajandi Iirima üheks suurimaks ja maailmakirjandust enim mõjutanud autoriks James Joyce (1882-1941). Eelkõige on ta tuntud modernistliku teose „Ulysses“ ja veel modernistlikuma „Finnegans Wake“ poolest, kuid tähelepanuta pole jäänud ka tema ekstravagantne välimus ning väike vägijoogiprobleem, mis ta Hemingway järel alkohoolikutest kirjanike edetabelis kahtetsusväärsele teisele kohale paigutab.

Mina tutvusin James Joyce’i ja tema loominguga sel kevadel, kui 20. sajandi kirjanduse loengus pidime ühe kirjaniku loomingut analüüsima. Lootsin küll, et saan selle ülesande käigus oma fännitüdrukuliku armastuse Kurt Vonneguti või George Orwelli vastu keerata akadeemiliseks huviks, kuid  kuna kumbagi valikute nimistus ei esinenud, sai pimesi Joyce valitud ning kogu kevad end tema elu ja loominguga kurssi viidud.

Soovist essees rohkem kui üht teksti analüüsida, alustasin ka „Ulyssese“ lugemist, kuid õige pea mõistsin, et see tekst eeldaks vast rohkemat küpsust ning selle juurde tasub pärast mitme aasta möödumist tagasi tulla. Rääkimata siis veel sellest kurikuulsast teosest „Finnegans Wake“.

Minu õnneks on Joyce kirjutanud ka vähem eksperimenteerivaid teoseid. Proosamaastikul debüteeris ta 1914. aastal novellikoguga “Dublinlased” (eesti keeles on see ilmunud 1969. aastal Loomingu Raamatukogus ja teine trükk 2003. aastal kirjastuse Varrak “20. sajandi klassika” sarjas), kuigi päris esimesed sammud kirjandusmaailma tegi Joyce juba 1907. aastal, kui ilmus tema sümbolistlik luulekogu “Kammermuusika”.


Eelpool mainitud proosadebüüdi ja “Ulysses” vahele jääb autori semi-autobiograafiline romaan “Kunstniku noorpõlveprotree” (ilmus 1916. aastal, eesti keeles 2003. aastal Varraku “20. sajandi klassika” sarjas). Töötasin läbi ja analüüsin seda kursusetöö raames ning talletan mõneti selle raske töö tulemused siia.

„Kunstniku noorpõlveportree“ peategelast Stephen Dedalust kohtab kõrvaltegelasena hiljem ka romaanis „Ulysses“, millest tulenevalt ka esialgne suur soov essee kirjutada kahe raamatu põhjal.


„Kunstniku noorpõlveprotree“ on kujunenud üheks olulisemaks kujunemisromaaniks inglise kirjanduses, sest Joyce püüab selles intelektuaalselt esitada kaunistamata tõde. Erinevus klassikalistest kujunemisromaanidest peitub autori jutustamisstiilis, mille puhul ta on loobunud eluloo korrapärasest kujutamisest. Selle asemel kasutab ta peategelease teadvuse voolu ning jutustab kolmandas isikus, mis tingib teksti üsna suurt katkendlikkust.

Romaan algab mälukatkega Stephani kaugest lapsepõlvest. Kuna tegemist on tol hetkel veel koolieeliku eas oleva lapsega, siis on selle episoodi keelekasutus ka üsna lihtne:

Tema ise oli tita tukuu. Lehm ammuu tuli mööda teed, kus elas Betty Byrne: kes müüs sidrunikomme.

Mälestus lapsepõlvest katab terve lehekülje, kuid hüpleb katkendlikult teemalt teemale – küll lehmalt Bettyle; vahariide lõhnalt sellele, kuidas ema isast paremini lõhnas; onu Charlesile ja Dantele ning number seitsmses elavatele Vance’dele, kelledel oli tütar Eileen.

Sellele perioodile järgnevad kooliaastad Clongoweisis, mida Joyce annab edasi vaid kolmes episoodis: Stepheni haigestumine, jõulusöömaaeg ning ülekohtune karistamine selle eest, et Stepheni prillid katki olid.

Teose lõpuks on olustikukirjeldused asendunud Stepheni pikkade esteetika-alaste arutlustega, mida kogu romaani vältel saadab põrguvalujutlus. Just viimase puhul tuleb esile Joyce’i rõhuasetus detailidele. Põrgust ja sinna sattumise piinadest rääkiv jutlus on õige mitu lehekülge pikk ning detailsusega siin ei koonerdata:

Selle kitsa ja pimeda vangikoja koledust suurendab ka tema kohutav hais. Kõik maailma roojus, kõik selle räpp ja solk pidavat sinna nagu mingisse tohutusse lehkavasse kloaaki kokku voolama, kui viimsepäeva hirmus palang maailma ükskord on puhastanud. Juba väävel, mis põleb seal sellises piiritus koguses, täidab põrgu talumatu haisuga; ja neetute kehad ise eritavad sellist katkulehka, et nagu ütleb püha Bonaventura, piisaks ühestainsamaski nende hulgast, et nakatada kogu maailm. [—] Kujutlege mõnd jälki ja lögast laipa, mis on pikalt hauas kõdunenud ja lagunenud – seda vedela mäda sültjat massi. Kujutlege sellist laipa tuleroana, hõõguvatest väävlileekidest õgitavana, oma vastiku, iiveldama-ajava lagunemise pakse, hingematvaid aure levitamas.


Eristus traditsioonilisest kujunemisloost tuleb esiile ka sellest, et Joyce huvitub rohkem Stepheni religioossest ja filosoofilisest arengust, mille käigus väikesest poisist kujuneb loomeinimene. Stepheni kujunemise puhul saab välja tuua neli olulist etappi:

  1. Kooliaastad kristlikus koolis Clongowes’is, kus väikesest poisist kujuneb helge õpilane, kes hakkab aru saama maailmast enese ümber.
  2. 14-aastane Stephen astub esmakordselt vahekorda ühe Dublini prostituudiga, mille tulemusena muutub süütu poiss hoopiski liiderlikuks.
  3. Peagi pärast vahekorda prostituudiga kuulab Stephen isa Arnalli jutlust surmast ja põrgust, mis mõjutab noormeest niivõrd, et patusest noormehest saab ühtäkki pühendunud katoliiklane.
  4. Stephenile pakutakse tema ülima vagauduse tõttu võimalust liituda jesuiitide orduga, kuid noormees keeldub sellest ja läheb hoopiski ülikooli, et oma elu Jumala teenimise asemel pühendada kunstile ja ilule.

Nagu neist etappidest järeldada võib, on teose põhiprobleemiks Stephani kõikumine kahe äärmuse – ülima religioossuse ja sellele vastukaaluks kunsti ja vabameelsema elu – vahel ning selle vältel loomeinimeseks kujunemine. Seda sisemist vastuolu annab edasi ka Joyce’i kaval peategelase nimevalik: eesnimi Stephen on tuletatud kristlikust märter Stephanosesest ning perekonnanimi Dedalus sümboliseerib müütilist võluvõimetega kreeta kunstniku Daidalost.


Stephenit võib pidada enesekeskseks tegelaseks, kelle sisemiste kannatuste põhjuseks on just tema intellektuaalsed ja religioossed nõudmised ning soov vastata suurele kunsti kutsele. Ta on tihtilugu antisotsiaalne ning tunneb end koolikaaslastest võõrdununa, sest teda valitseb religioosne skeptilisus ning peab teisi kaasõpilasi tihtilugu silmakirjalikeks. Samasugust emotsiooni tunneb Stephen ka kirikuõpetajate suunas. Selle taustal jõuab ta tasapisi oma esteetilise arusaamani kunstist, mis tuginevad Aristotelesel ning Aquinasel:

Sära, milles Aquinas räägib, on asja skolastiline quidditas, tema seeasjasus. Kunstilise kujundi esmasel eostumisel kujutluses tajub kunstnik toda ülimat omadust. Ilusasti võrdles Shelly teadvust tol salapärasel hetkel hõõguva söega. Hetk, mil teadvus, esteetilise kujundi terviklikkusest tarretanud ja harmooniast kütkestatud, luminoosselt tajub toda ilu ülimat omadust, kujundi selget sära, ongi esteetilise naudingu luminoossene staatis – hingeseisund, mida itaalia füsioloog Luigi Galvani, peaaegu sama ilusa võrdlusega kui Shelly’l, nimetas südame hurmatuseks.
[—]
„See, mida ma rääkisin, alustas Stephen uuesti, puudutab ilu selle sõna laimeas tähenduses – tähenduses, mis tal on kirjanduslikus tavas. Turuplatsil on tal teine tähendus. Kui rääkida ilust selle teises tähenduses, siis mõjutab meie otsustusi kõigepealt kunst ise ja selle kunsti vorm. Igatahes on selge, et kujund peab paigutuma kunstniku enda mõistuse või meelte vahepeale. Seda silmas pidades näeme, et kunst jaotub paratamatult kolmeks üksteisele järgnevaks vormiks: lüüriline vorm – vorm, kus kunstnik esitab kujundi vahetus suhtes iseendaga; eepiline vorm – vorm, kus ta esitab kujundi kaudses sihtes iseenda ja teistega; dramaatiline vorm – vorm, kus ta esitab kujundi vahetus suhtes teistega.


Stephen esitab endale mitmesuguseid kunsti ja esteetikat puudutavaid küsimusi, näiteks „Kas Mona Lisa portree on hea, kui ma seda näha ihaldan?“ ning jõuab tõdemuseni, et kujutav kunst on alaväärsem, sest see ei esita eelpool mainitud vorme selgesti eristatavana. Kõige kõrgemaks ja hingelisemaks kunstiks laseb Joyce Stephenil pidada kirjandust hoolimata sellest, et ka kirjanduse puhul ei saa kõiki vorme selgesti eristada:

Lüüriline vorm on tegelikult mingi tundehetke lihtsaim sõnaline rüü – rütmiline hõige, mis ennevanasti ergutas aerutõmbajat või kivi mäkke veeretajat. Selle kuuldavale tooja teadvustab pigem tode tundehetke kui seda tajuvat ennast. [—] Kunstniku isiksus sulab jutustamisse endasse, kohades elava merena kõikjal tegelaste ja toimingute ümber. [—] Kunstniku isiksus, algselt mingi hüüe või rütmifiguur või meeleolu, ning siis voolav ja värelev jutustus, ihub end lõpuks olematuks, nii-öelda impersonaliseerub. [—] Nagu loomeakti Jumal, jääb ka kunstnik kuskile oma kätetöö sisse või taha või kohale – nähtamatu, olematuks ihutud, ükskõikne, küüsi viiliv.


Olulise eluloolise remargina väärib mainimist, et sarnaselt peategelasele käis ka Joyce lapsepõlves jesuiitide koolis ning jätkas seejärel õpinguid Dublini ülikoolis. Samuti langeb Stephen Dedaluse lapsepõlv – nagu ka Joyce’i oma – kokku iiri rahvusliku liikumise tõusuga, mida omakorda vürtsitas veelgi katoliiklaste ja protestantide omavaheline vastasseis.

Joyce laseb lugejal sellest osa saada Stepheni kooliaegse jõulusöömaaja mälestuse kaudu:

– Ja olgu tal meeles, karjus hr. Casey üle laua Dantele, ka sõnad, millega preestrid ja nende sabarakud Parnelli südame murdsid ja ta hauda ajasid. Olgu tal täiskasvanuna meeles ka see.
– Litapojad! hüüdis hr. Dedalus. Kui ta oli langenud, pöördusid nad reetelikult tema vastu ja rappisid teda nagu rentslirotid. Alatud koerad! Ja neil ongi koeranäed! Jumala eest, on!
– Nad käitusid õigesti, karjus Dante. Kui kuulasid oma piiskoppide ja preestrite sõna. Au neile!
[—]
– Mina ei ütle midagi. Ma kaitsen oma kirikut ja usku ainult siis, kui renegaadist katoliiklased seda solvavad ja selle peale sülitavad.
[—]
– Hea katoliiklane! kordas Dante irooniliselt. Ka kõige paadunum protsestant siin maal ei kasutaks selliseid väljendusi, nagu ma täna õhtul kuulnud olen.

„Kunstniku noorpõlveportreed“ esristab tradistioonilisest (kujunemis)romaanist ka Joyce’i lihtsustatud kirjastiil. Ta loobus kirjavahemärkide kasutamisest ja otsekõne esitamisest, sest sel moel on üleminek teadvuselt alateadvusele ja ühelt kõnelt teisele vahetum.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s