Vanemuise teatri “Casanova”

“Casanova“ sünni kohta sõnas lavastuse kunstiline juht ja koreograaf David Sonnenbluck, et teda väga köidavad sensuaalsed teemad ning pärast Giacomo Casanova autobiograafia lugemist tundis ta suurt sisemist soovi materjal lavale tuua.

Kavalehe teksti järgi otsustades oli balleti peamine mõte kujutada Casanova värvikat eluteed, kuid välja kukkus piigem klišeelik ja segadusseajava süžeeaga luuramine magamiskambrite uste taga. Mõistagi oli Casanova näol tegemist suure armastajaga, kes oma eluloos hoopleb, et on voodit jaganud enam kui saja naisega, kuid Sonnenblucki lavastuses hakkas selle toonitamine liigselt domineerima.

Esimene vaatus oli oma senusaalsuses mitmekülgne, tantsijad elasid rolli sisse ning mõjusid siiralt ja panid sellega tantsitavale loole kaasa elama. Kuid teises vaatuses hakkasid teatud kombinatsioonid korduma ning säärane mõnetine vaheldusrikkuse puudus tingis tähelepanu ja huvi hajuvuse.

Sellega ei soovi ma üldse väita, et teine vaatus oleks just kui olnud esimesest kehvem. Vastupidi, kogu lavastuse üks tehniliselt meelejäävamaid ja kaasaharavamaid numbreid, – „Võrguta mind (Seduit-moi)“ – milles Baffo osa tantsinud Ilja Mironov sooritas mängleva kergusega fueteesid, suuri hüppeid ja pöördeid, pärines just sealt. Tõestuseks numbri meisterlikust sooritusest järgnes numbrile pikk aplaus.

Aplausiga võeti vastu ka järgnenud numbrid, mis tantsijate füüsiliste võimete näitamise asemel keskendusid džässilikus toonis kogu trupiga show tegemisele ja uhkete kostüümide demonsteerimisele.

Kui „Casanovale“ tantsulisest küljest lähenedes ja süžeeline pool sinnapaika jätta, ei olnud lavastus üldse pettumustvalmistav. Publikule ei jäetud demonstreerimata, et tantsijad on tehniliselt tasemel ning saavad suuremate probleemideta hakkama nii balletivormi kui showga. Ruumi kasutati osavalt ära ja päris palju liikumist toimus eeslaval, mis tekitas vaatajana suurema haaratuse tunde. Etendusse kaasatud kostüümid ning rekvisiidid ei piiranud tantsijate liikumist, neid käsitleti vabalt ja minimalistliku lavakujunduse taustal mõjusid need kõnekalt. Taustaks valitud muusika kandis tantsu ideed ja muutus selle lahutamatuks osaks.

Negatiivselt küljelt tooksin aga välja mõnetised liialt järsud üleminekud ja esimese vaatuse haripunkti – Casanova hülgamise Henriette poolt – piisava jõulisuse puudumise. Isikliku häiris mind väga ka teises vaatuses ühe tantsijanna kramplik kõrvuni naeratus, mis ei lasknud hetkekski uskuda tantsitavat üdini sensuaalset olukorda.

Sonnenblucki valitud materjal oleks võinud pakkuda palju mitmekülgsemat käsitlust, sest sügavam tähendus jäi kuskile suurte sõnade taha peitu. Trupp küll saavutas omavahelise kooskõla ning valitud balletivorm sobis Casanova lugu kandma, kuid minu jaoks jäi idee esialgu tabamata ning enamvähem tegeliku mõistmiseni jõudsin alles analüüsi mitmeid mustandeid kirjutades ja kavalehe korduval lugemisel. Tegelikult ei ole ma siiani kindel, mida „Kurtisaanide“ nimeline number pidi esitama ja millest too kerge homoerootiline noot lavastuses.

Peamiselt jäid etendusest kõlama mitmed armulood ja karneval. Viimane mitte seepärast, et see number oleks pakkunud tantsutehniliselt suurt elamust, vaid kireva show poolest.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s