ESSEE | Performatism Von Krahli kursuse diplomilavastuses „Idioodid“

Teatriteaduse Üliõpilaste Looži sümpoosiumil „Milline on elu pärast postmodernsimi?“ jõuti järelduseni, et eesti teatrikunstil on postmodernismile järgnevatest teooriatest enim sarnaseid jooni performatismiga1. Postmodernismi maaletoojana tuntust kogunud Peeter Jalakas on viimastel aastatel korduvalt viidanud selle lõpule ning rõhutanud vajadust taasleida konventsionaalsetes ruumides kaduma läinud vaimsust, uusi narratiive ja harmooniat. Neist ideedest on lähtunud ka Von Krahli Teatri lavastused “Madam Bovary” (2011), “The End” (2010) ja “Idioodid” (2010), mida mitmed kriitikud on käsitlenud performatistlike lavastustena. Antud essees lähtun Meelis Oidsalu2 sõnadest, et kunst peab eneses sisaldama teooriat, mis sunnib kriitik-uurijat teoretiseerima ning vaatlen Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lennu diplomilavastuse “Idioodid” performatistlikke tunnuseid.

Käsitluse teaduslikuks aluseks on Vikerkaares ilmunud Raoul Eshelmani3 artikkel „Performatism ehk postmodernismi lõpp“, milles autor sõnastab performatismi (sh uussiiruse) viis peamist tunnust: 1) narratiivi tagasipöördumine auktoriaalse raami poole, 2) holistlik subjekt, mille eelduseks on uskumisakt, 3) ümberlülitumine lõputust ajalisest edasilükkamisest ühekordsele või lõplikule üritusele, 4) üleminek metafüüsiliselt pessimismilt metafüüsilisele optimismile ning 5) soorollide segunemine ja armastuse deseksualiseerimine.

Lavastuse autorid nimetavad „Idioote“ Lars von Trieri samanimelise filmi remix’iks. Nad on võtnud üle idee, et ainult idiooti mängides on võimalik vabaneda kõigist kammitsaist ja olla täielikult sina ise, ning asetanud selle teatri raamistikku. Värskelt koolist tulnud näitlejad seisavad lavastuses silmitsi küsimusega, kes on nemad päriselt ja kust lõppevad kehastatud rollid. Sellele vastuse leidmiseks asutakse elama kommuuni ja idioote mängima. Laval kehastatakse iseennast, mistõttu on vaatajal laval toimuvaga intensiivsem ja intiimsel suhe4. Kusjuures mõju ei ole ühepoolne, ka näitlejatele võib säärane lähenemine teraapiliselt mõjuda. Näiteks ütles Juhan Ulfsak Postimehele5 antud intervjuus, et nägi prooviperioodi tugevat teraapilist toimet näitlejate peal ning lisas, et idiootide mängimine annab neile teatud vabaduse.

Teatriteadlase Madli Pesti6 sõnul kaasneb säärase lähenemisviisiga ja seespoolt vaatamisega küsimus, kust lõppeb reaalsus ja näitleja astub rolli: kas Ivo Reinokil ja Liis Lindmaal on tõesti päriselt idiootidest sugulasi, kas Ragne Veensalu tõesti peab sööma ravimeid? Samas kahtlen, kas sellel on lasvastuse ja selle mõistmise seisukohalt tegelikult mingit tähtsust. Vahetult olulist vahendavad näitlejate sõnad ja teod, faktitäpsus on teisejärguline. Üheks suureks erinevuseks postmodernistlikust teatrist ongi tõik, et naastakse selliste lugude jutustamise juurde, millest aru saamiseks ei pea — laenates Oidsalu sõnu — tundma kogu maailma kultuuripärandit ja tegelema viidetega.

“Idiootidel” aitab postmodernistlikust teatrist veelgi kaugeneda teistsugune seksuaalsuse kujutamine ning metafüüsiline orientatsioonipunkt. Kõige ilmekalt tuleb see esile Mari Pokineni monoloogist, mis räägib armastusest ja häbist. Selle esitamise ajal toimub nari alumisel voodil orgia, mis tegelikult aitab tema sõnu võimestada. Eelpool viidatud Eshelmani artiklis öeldakse “Idiootide” grupiseksistseeni kohta, et kuigi tavaviisil rikuks sellise füüsilise akti kujutamine nii vaatajate, tegelaste ja näitlejate intiimsussfääre, siis filmi kontekstis mõjub see dehumaniseerivana. „Näib, et see on võimalik kommuuniliikmete subjektiivselt diferentsseerimata, isikupäratu seksuaalsuse tõttu – grupiseks loob ühtse tegevusvälja, kus ülev subjektikeskne narratiiv ja primaarne objektikeskne himu langevad adekvaatselt kokku. [—] Vahetult grupiseksile järgnevas stseenis, kus kaks inimest lähenevad teineteisele erootiliselt, käitub kaamera konventsionaalselt ja karskelt: see pöörab kõrvale just enne seksuaalakti, andes nõnda tegelastele, näitlejatele ja vaataajatele tagasi priivatsustunde.“ Sama toimub ka lavastuses: orgalt liigub pilt edasi Madisele ja Ragnele. Stseeni lõpus kuuleme viimast ütlemas: „Ma armastan sind.“, mis aitab esile tõsta performatismile omaseid teemasid – nirvaanasse jõudmine, armastus, katarsis, jumalikustamine.

Lavastuse üldpildi rikastamiseks projekteeritakse seinale reaalajas toimuvat videopilti, mis kaasab etendusse ka tehnikud. Neile jääb ka roll viidata “Dogma 95-le” (lava kõrvalt kostub korduvalt sõna “dogma”), mille kohaselt tohib režisöör kasutada vaid loomulikku valgust ja heli, lisadekoratsioonid on keelatud. Keskseks ideeks on, et piiratus annab vabaduse. Vast ongi see lavastuse kõige postmodernistlikum, aga ka segasem olukord. Dogmale viitamine eeldab vastuvõtjalt selle sisu tundmist, samas idee ise lähtub post-postmodernistlikest ideedest ja näeb ette viidetest loobumist.

Allikad

1 Reidolf, Kristiina 2011. Milline on elu pärast postmodernismi? – Sirp, 29.07.

2 Oidsalu, Meelis 2011. Kahe posti vahel – Vikerkaar, nr 7-8.

3 Eshelman, Raoul 2010. Performatism eh postmodernismi lõpp – Vikerkaar, nr 10-11.

4 Talts, Karina 2012. Rituaalsest teatrist mütoloogilise teadvuseni – Von Krahli Teater teooria peeglis – Teatrielu 2010, lk 50-61.

5 Valme, Valner 2011. Idioodid! Valed valikud! Ebaadekvaatsus! – Postimees, 11.11.2010.

6 Pesti, Madli 2011. Kas Mari valetab? “Idioodid” Von Krahlis. – Teater. Muusika. Kino, nr 2.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s