LUGEMISPÄEVIK | Mustast huumorist pakatavad baltisakslase novellid

Bernt Notke “Surmatants”

Werner Bergengruen (1892–1964) on Riias sündinud baltisaksa kirjanik, kes on oma loomingus jätkanud ning edasi arendanud 19. sajandi jutustamislaadi. Sarnaselt oma kaasaegse, baltisaksa autori Edzard Schaperiga (1908–1984), on Bergengrueni loomingu kandvaks märksõnaks kristlik humanism. Oma loomingulise karjääri vältel on tema sulest ilmunud illegaalselt välja antud luulekogu „Dies irae“ (1954), kui ka ajaloolised romaanid „Suurtürann ja kohus“ (1935 ja „Nii taevas kui maa peal“ (1940) ning mitmed novellid. Bergengruen on kogunud tuntust ka vene kirjanduse tõlkijana, tõlkides saksa keelde muuhulgas ka Dostojevskit ja Tolstoid.

Kuigi Bergengruen on sündinud Riias ning suurema osa oma elust veetnud Saksamaal, on tema loomingus oluline koht Tallinnal. Oma kogemuse linnaga on Bergengruen kirja pannud kümnesse novelli, mis 1939. aastal ilmusid „Surm Tallinnas“ nime all. Neist novellidest kuus on Rein Sepa poolt tõlgitud ka eesti keelde ning 1966. aastal ilmunud Loomingu raamatukogus.

Nagu vihjab ka pealkiri, on kõigi novellide keskseks temaatikaks surm ja sellega seonduv. Hoolimata süngest temaatikast on Bergengrueni novellide lähenemine surmale pigem lustlik:

„Igal surmal on oma naer. Ning pole see aupakkumatus, kui meiegi temaga nalja heidame; sest ta tahab meile omaseks saada ja ka meie ei pea talle võõraks jääma.“

Vast peitubki selles tsitaadis kogu teose aegumatu aktuaalsus. Surm on alati olnud elu lahutamatuks osaks. Teadmatus ja hirm selle kui millegi uue ja tundmatu ees on inimesi saatnud aegade algusest ja tõenäoliselt teeb seda ka edaspidi. Samas aitab sellest tundmatust rääkimine hirmust võitu saada, kui mitte lõplikult, siis vähemalt harjuda mõttega selle paratamatusest.

Kuid ainuüksi surma sedamoodi käsitlemine ei muuda Bergengrueni teost tänapäevasele lugejale asendamatuks, sest sarnase temaatika ja lähenemisega on ilmunud küllaldaselt tekste teiste autorite sulest. Eesti ja võrdleva rahvaluule tudengina on mul võimatu mööda vaadata ka novellide ja kohapärimuse lugude sarnasusest.

Bergengruen on novellide sissejuhatuses pöördunud rahvapärimuses üsnagi levinud motiivi poole ning kirjutab Toompea paekivikünkast kui Tallinna alget, mis saanud alguse sellest, et hiidnaine Linda sinna oma armsamale, kangele Kalevile kalmu kuhjanud. Kuigi järgnevad novellid on autori fantaasia vili, võib neis kohata hulgaliselt rahvajuttudele sarnaseid võtteid ning teemasid.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s