Uitmõtted

Ma tahtsin eile õhtupoolikul kirjutada lilledest.

Jakobi tänava lõpus asub üks madal maja, mille aed on täis karikakraid. Eile õhtul veel ei olnud kõik närtsinud.

Mõtlesin üksvahe, et peakski tööle ringiga käima hakkama ning Tähtvere trepist üles tulema. Lihtsalt seepärast, et oleks silmailu. Karikakrad on kaunimad kui seda on hommikune Herne pood ja konvendikorterist rahustavam.

Mulle meeldivad karikakrad ja kullerkupud. Nurmenukud ja rukkililled on mu lemmikud. Need on lihtsad, kodused ja maavillased. Viimasest linnas napib. Olgu need siis lilled, mis maaga kontaktis hoiavad.

Tahtsin kirjutada sellest, kuidas ma olen aastaid korrutanud, et ma armastan rukkililli. Sellest, kuidas ma olen palun tee ääres auto seisma jätta, et saaksin omale kimbu nurmenukke koju viia. Sellest, kuidas ma aastaid olen turuväravast memmekestelt lilli ostnud ja neid koju toonud. Ja sellest, kuidas need „umbrohuna kasvavad“ lilled on minu lilled.

Tahtsin kirjutada, kuidas ma igal sünnipäeval ja aktusel natuke jälle pettun, sest õnnitlejad on kohal roosisülemitega. Ma tahtsin kirjutada, et lillepoe kimbud ei rõõmusta mind.

Roosid ei ole minu lilled. Roos on ilus, ase see ei ole oma. On olnud vaid üks oma roos – see, mille isa pani mu sünni järel kuivama – ning seegi pudenes Karlovas tolmuks. Või juhtus see Narvamäel?

Aga tegelikult pole millekski õigeid sõnu.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s