LUGEMISPÄEVIK | Margaret Atwood “The Handmaid’s Tale”

Umbes kuu aega tagasi ütles Martin Helme intervjuus Eesti Päevalahele, et 27aastane lastetu naine on ühiskondlikult kahjulik element. See idiootne avaldus kattus juhuslikult ajaga, mil hakkasin lugema Margaret Atwoodi düstoopilist The Handmaid’s Tale‘i, mis muutis selle raamatu teravalt aktuaalseks ja päevapoliitiliseks.

Teos ilmus 1985. aastal ning selle sündmused ei toimu väga kauges tulevikus. Tänu lavastatud terrorirünnakutele (muidugi süüdistati neis islamiäärmuslasi) hukkub USA president ning enamik valitsuse liikmeid, lisaks jääb suurem osa elanikkonnast viljatuks.  Seepeale haaravad omale võimu Vanast Testamendist liigset inspiratsiooni ammutanud fanaatikud, kelle juhtimisel sünnib teokraatlik Gileadi vabariik: sotsiaalsete funktsioonide põhjal loodud rangelt korraldatud klassiühiskond.

Naiste elu on selles riigis kõike muud kui meelakkumine. Igaühel on üks kindel funktsioon: abikaasa, tütar, sünnitajad, majapidajad ja nii edasi. Kui naine millegi vastu eksis või ta enam oma rollis enam vajalik ei olnud, siis kuulutati ta mittenaiseks ja oli minek koonduslaagrisse.

Raamatu minajutustajaks on Offred (otsetõlkes on tema nimi “Fredi oma”), kes kuulub teenijannade klassi. Teenijannad on need vähesed naised, kes terrorirünnakute tulemusena viljatuks ei jäänud ning nüüd on nende ülesanne eliidile lapsi sünnitada.

See paralleel on tegelikult ka see, miks ma esimese asjana Helmele viitasin. Olgugi, et The Handmaid’s Tale on väljamõeldis, on selles räägitav lugu hoiatus, üle vindi keeratud kujutlus selles “traditsioonilisest” naise kuvandist: abikaasa, ema, koduperenaine, madonna. Kõrvale on jäetud igasugune eneseteostus, maailm väljaspool kodu ja meest, seksuaalsus. Raamatus on see naistele suisa keelatud ning selle vastu eksimine võib maksta elu. See maailm on ju õudne, mida Atwood kujutab. Miks siis ometi on tänases päevas paljude jaoks täiesti normaalne käsitleda naist kui sünnitusmasinat ning jonnakalt uskuda, et naise esmane kohustus on olla ema, mitte keskenduda eneseteostusele?

Eesti keeles ilmus romaan nime “Teenijanna lugu” all 1993. aastal. Ehkki eestikeelne teos on Raamatukoi veebipoes liigitatud ajaviitekirjanduse alla, siis peale inetu kaanekujunduse ei seo seda sedatüüpi raamatutega miskit. Atwoodi teos on sama palju ajaviiteromaan kui seda on George Orwelli “1984” või Aldous Huxley “Hea uus ilm”.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s