Uitmõtted 3 | Fitzgeraldid & nukrad jutud

F. Scott Fitzgerald ja Zelda Fitzgerald

Lugesin mõned päevad tagasi, et kui Zelda Fitzgerald oma esimese romaani Save the Waltz käsikirja oma abikaasale F. Scott Fitzgeraldile lugeda saatis, süüdistas viimane Zeldat plagiaadis ja tema allikmaterjali kasutamises. Tüliõunaks osutunud allikmaterjaliks oli nende ühine elu.

Ma mõtlen, et kui kellelegi “plagiaati” ette heita, siis miks mitte F. Scottile? Tal vist ei olnudki ühtegi teost, milleks ta oma abikaasalt inspiratsiooni ei leidnud. Ta loodud naistegelased (algatuseks neist kõige tuntum, The Great Gatsby Daisy Buchanan) rääkisid nii tihti Zelda sõndadega ja ega siis naise päevikudki puutumata jäänud. Näiteks on This Side of Paradise lõpus olev Amory Blaine’i monoloog sõna sõnalt pärit Zelda Fitzgeraldi päevikust.

Save the Waltz sai ilmumisjärgselt vastuolulist tagasisidet ka kriitikute käest ning pärast seda, kui F. Scott oma naist meedias avalikult kolmanda kategooria kirjanikuks nimetas, ei avaldanud Zelda enam ühtegi teost. Ta küll alustas mõned aastad enne oma traagilist surma uue romaani kirjutamist, kuid valmis see ei saanudki.

Pärast oma debüütromaani ootustevastast külma vastuvõttu asus Zelda otsima uut viisi eneseväljenduseks ning jõudis maalikunsti juurde. Ka kunstnikuna ei saatnud teda edu ja eluajal korraldas ta vaid ühe näituse. Avalik huvi selle vastu päädis vaid sellega, et New Yorgis näituse toimumine ajalehes paari reaga ära mainiti. Zelda surma järel sattusid maalid ta ema kätte, kes suurema osa oma tütre teostest ära põletada lasi sel lihtsal põhjusel, et ta leidis need pildid koledad olevat.

Fragmendid Zelda Fitzgeraldi maalidest. Allikas: brainpickings.org

Zelda maalid on ilmselgelt maitse küsimus ning neis võib aimata skisofreenianooti, kuid ega need seepärast otseselt nii halvad ka ei ole. Olgem ausad, olen näitusesaalis varemgi sarnaseid ja imelikumaidki maale vaadanud. Ent kunstist ja esteetilisusest ei soovi ma kirjutada. Hoopis sellest, et mul on nii raske ette kujutada, kui kurb võib olla elada, kui keegi su loomingust ei pea ning isegi su armastatu sind avalikult maha teeb.

Kurvem veel on see, et Zelda ema oma tütre kunstile tule otsa pistis. Kui õudne see on, kui su oma ema ei hooli sinu pärandist ja selle ära hävitab? Lihtsalt seepärast, et see tema esteetilise maitsemeelega ei ühildu. Mind muudab täitsa nukraks mõte, et pärast minu surma võiks mu lähedased leida, et nende esteetilisest maitsest või praktilistest kaalutlustest (a’la mis neid vanu asju ikka alles hoida) tulenevalt oleks kõige õigem tikku tõmmata ja minust mahajäänu, mu ainus allesjäänud kehastus lihtsalt ära hävitada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s