Uitmõtted 5 | Toidukultuur

Senini olen kukeseente naeruväärselt kõrget kilohinda nähes turult kaks kätt taskus ringiga tagasi tulnud, kuid tänavu leidub neid M-i vanema juures täitsa muidu. Astu ainult mõni samm metsale lähemale ja korras. Seega jõudsin hiljuti järjekordse kulinaarse verstapostini ja improviseerisin kodus kukeseentest kastet.

Enda meelest keerasin küll maailma kõige parema kastme kokku, mille juures pole tarvis mitte midagi muuta, kuid ilmselt varjutas mu objektiivset hindamist suur nohu ja selle tulemusena võimetus maitseid tunda. Üsna nukker oli, et minu meelest maailma parim kukeseenekaste M-i meelest hoolega maitseainete lisamist vajas. Täna ei õnnestunud mul isegi enam enesele luisata, et mingeid maitseid ja lõhnasid tunnen, mis on eriti jama, sest M väidab, et lõunaks tehtud pasta (eeskuju võtsin sellest retseptist) on pika aja üks parimaid roogasid. Seega ei jäänud mul õieti muud üle, kui ainult maitsetest mõtelda. Õigemini rändasid mu mõtted seeni puhastades toidukultuuri juurde laiemalt.

Jaapani meisterkokad valmistavad mürgistest kerakaladest luksusrooga fugu. Lihasse tuleb jätta piisavalt mürki, et sööja huuled muutuksid tuimaks, kuid koka väiksemgi valearvestus võib tähendada, et tegemist on gurmaani viimase söömaajaga. Kes oma eluga Jaapanis einestades riskida ei soovi, võib fugu asemel maiustada ikizukuriga, mille puhul serveeritakse taldrikus toorest, veel elavat kala. Suuremad sadist-gurmaanis võivad Hiinas proovida ying yang yu nime kandvat rooga. Selle valmistamiseks kastab kokk pool kala keevasse õlisse ning serveerimise hetkel too õnnetu olend teeb veel oma viimaseid hingetõmbeid.

Äärmuslikult julmade rooga leidmiseks ei pea ainult Aasia poole vaatama, ka Euroopas leidub sellest mitmeid näiteid. Ehkki Euroopas on praegu põldtsiitsitaja püüdmine, nuumamine ja elavalt patta pistmine ning Armanjaki sisse uputamine-marineerimine keelatud, ei tähenda see oleks puudust restoranidest, mis seda siiski serveerivad. Eriti tulihingelised toetajad on sellel mitmed prantsuse tippkokad, kes sel puhul valitsusega vägikaigast veavad. Ka ei tasu unustada prantslaste teist leiutist, foie gras’i, mis vaesele pardile tähendab, et paar-kolm nädalat liikumist piiravas kastis elamist ja mitu korda päevas sundtoitmist enne kui mõni ablas inimene tema maksa nahka pistab.

Rohkem ma konkreetseid roogasid ei maini. Kiire guugeldamine annab vasteid rohkem kui tervislik oleks ja pärast on pikka aega vastik olla. Caspar Henderson kirjutab teoses “Imetabaste olendite raamat. 21. sajandi bestiaarium”, et teadlasi on pikka aega huvitanud, mis tõukab inimesi söömisel uudsuse või koguse mõttes äärmustesse ja nendib seejärel:

Me otsime kogu aeg midagi, mis teeks meid kellekski teiseks, paremaks või võimekamaks. Tegelikult aga oleme lõpuks sama lollid ja nõrgad nagu Homer Simpson, tuhande veaga kangelane, kes sööb valesti valmistatud fugu‘t ning otsustab siis oma viimased tunnid elada õigesti, õiglaselt ja kaastundlikult… aga miski tal ei õnnestu.

Hendersoni ja tema nukra nõiaringi juurest liigun tagasi eilse seenekastme valmistamise juurde. Seisan pliidi ees, segan pannil sibulaid ja mõtlen, et ehki toidukultuur on suur ja lai mõiste, siis ega mind selle juures palju vist ei huvitagi. Kuis siis tõesti vaid see, mis lükkab inimesi äärmusliku käitumise, tarbimise ja elamuste otsmisele. See küsimus huvitab ilmselt rohkem psühholooge kui antropolooge ja etnolooge? Üksvahe tekkis mul ülikoolis tunne nagu tänapäeval etnoloogid vist midagi peale toidukultuuri eriti ei uurigi, ent ometigi pole ma  loengutes-seminarides kohustusliku kirjanduse nimistutest leidnud ühtegi uurimust toidukultuurist, mis huvituks sellest Hendersoni väljatoodud küsimusest. Oskab keegi ehk vastupidist öelda ja mõnd tekst soovitada?

Kulinaarse õudusunenäo asemel lõpetan ühe akadeemilist laadi painajaga. Nägin kord unes, et keegi tähtis nina leidis, et folkloristika osakond võiks etnode eeskujul samuti toidukultuuri uurimisse rohkem panustada, mille tulemusena kõik rahvaluule õppetooli tudengid hakkasid kohustuslikus korras vorpima esseesid toidu kujutamisest pärimustekstides. Veel mitu päeva pärast seda oli mulle muidu väga maitsev kama üsna vastumeelne.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s