Uitmõtted 10 | I’m a liar, don’t doubt my sincerity

M väidab, et tema ei kuula kunagi ühte laulu lõputu arv kordi läbi, kui see talle meeldib ja/või teda kummitama jääb. Minuga on lood vastupidi. Kui mõni asi juba kummitama hakkab või tabab hinges toimuvasse, siis võib see laul kõlaritest kõlada ka sajad korrad järjest.

Ilma naljata.

Mõned päevad tagasi juhtusin jälle lugema aastaid tagasi TKK kuntsigaleriis fotole jäänud sõnu “liiga vara ei tasu täiskasvanuid mängida”. Enam ei pannud muigama ja kaasa noogutama. Millalgi märkamatult sai mängimise aeg vist otsa.

Ka ükski maailm-on-armastus-on-maailm playlist ei kõla enam. Muusika on ja oli alati olnud vahend sisemaailmaga vestlusi pidada. Ent seal on palju muutunud, I Won’t Share You ja Do I Wanna Know? enam ei kõneta, iseolemine on võimust võtnud.

Ainus, mis ei paista muutuvat, on komme mõnd laulu tüdimuseni mängida. Ja kui kuulata ei saa, siis ümiseb ikka.

&

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s