Uitmõtted 11

Ei ole sul õieti aimugi, kui rikas sa oled, ega tea sa, milliseid tundmusi, kogemusi ja mälestusi eneses peidad. Alles sedamööda, kuis oled need aste-astmelt avastanud, nad üksteisega sidunud ja assotsiatsiooni loogika põhjal veelgi uusi leidusid teinud, näed sa, mis on sinu teadvus ning alateadvus varjanud.

Friedebert Tuglas “Marginaalia”

Tuglas väidab seejärel, et leitut on võimalik uuesti kaotada ja see on põhjus, miks aeg-ajalt oma teoseid üle lugeda. Sest aastaid hiljem võivad need olla sama üllatavad ja õpetlikud kui kellegi teise omad.

Oma mõtiskluse lõpetab ta hüüatusega: “Kes teab, mida leiaks Shakespeare tänapäeval oma toodangust”.

“Toodang” on huvitav sõna, mida kasutada. Meenus sellega seoses, kuidas aastaid tagasi üks teatriteaduse õppejõud üritas auditooriumi veenda (ja mõnel rindel ilmselt ka tulemuslikult), et lavastust ei tohi mitte kunagi kõnes ega kirjas nimetada tükiks. Sest näitlejad ei tee tükke ja etendusi ei tarbita.

See tarbimise osa tekitas toona mulle trotslikku vastumeelt. Teatrikunst on osa kultuurist ja kui sellega mingil viisil kokku puutun, siis ma ju kasutan ehk tarbin seda kultuuri(ruumi). Ega kultuur ole portselanist elevant antiigipoe vitriinil, mida ainult eemalt vaadata ja vaid üksik ostja oma käega puutuda võib. Seega, kuidas võib keegi öelda ja uskuda, et etendusele minnes ei tarbita teatrikunsti?

Pealegi, Tuglas nimetab Shakespeare’i näidendeid ja sonette toodanguks. Kultuuri tarbimine ja teatritüki vaatamine ei saa kuigi palju rängemad keelekuriteod olla.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s