Hello, Privilege. It’s me, Chelsea (2019)

Chelsea Handler on vastuoluline koomik, kelle rassistlike naljade korduv muster ja seksuaalselt ahistav käitumine oleks mõnes paralleeluniversumis tema karjäärile ammu kriipsu peale tõmmanud. Seda pole aga juhtunud ja eelmisel aastal avaldas Netxlix dokumentaali Hello, Privilege. It’s me, Chelsea, milles Handler uurib valgete privileegi kontseptsiooni, jagab vaatajatega, kuidas ilus valge naine olemine on talle kasulik olnud ning teeb intervjuusid valgete- ja mustanahalistega.

Ühelt poolt on Handleri dokumentaali eesmärgiks ise inimesena kasvada ja areneda. Tunnise filmi lõpuks tundubki ta erinevatest dialoogidest kõlama jäänud ideede poolest küpsem. Iseasi küsimus on, kui palju sellest kaamerata taga tegelikult kinnistus ja kas üldse või kuidas see kogemus kujundas tema edasist mõtlemist-käitumist ja arusaama valgete privileegist.

Hello, Privilege. It’s me, Chelsea teine eesmärk on oma valgele vaatajale selgitada, et rassism ei ole teist värvi nahaga (person of color, POC) inimseste poolt loodud probleem ning et esimene samm selle vastu võitlemisel on mõista valgete privileegi tähendust ja enesele tunnistada, et valge nahavärv annab inimesele teatud eelised.

Üsna filmi algul tõi üks mees välja, et vestlused valgete privileegist kipuvad alati keskenduma värvilise nahaga inimeste kogemustele ega liigu sellest enam edasi. Vestlus pole kunagi valgeks olemisest, ent ometigi on see koht, kus peaks küsima, mida saab teha üksikisik ja mida valged inimesed tervikuna. Oluline on õppida teiste kohta, kuid sellest ei ole viimaks mitte mingit tolku, kui enda kohta midagi uut ei õpida.

Probleem peitub aga selles, et valgete privileegi eitavad inimesed suure tõenäosusega algatuseks seda doumentaali ei vaata, kuid teistele pole vaja tõestada privileegi, mille olemusest nad juba teadlikud on. Viimastele vaatajatele ei suuda Hello, Privilege. It’s me, Chelsea midagi uut ega eristu millegi poolest lugematutest sama temaatikat käsitlevatest doumentaalidest.

Omaette lugu on veel seegi, et Handler keskendu dokumentaalis ainult mustanahalistele isikutele. Hello, Privilege. It’s me, Chelsea jätab täieliku tähelepanuta asjaolu, et mustnahalised ei ole ainus mitte-valge grupp, vaid samamoodi puudutab valgete privileegi ja rassismi küsimus ka asiaate, moslemeid kui ka latiinosid.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s