LUGEMISPÄEVIK | 10 mõtet James Baldwini ajatutest esseedest

James Baldwin (CC) Wikmedia Commons

James Baldwin (1924-1987) oli kirjanik ning mustanahaliste õiguste eest võitlev kodanikuaktivist. Tema loomingut iseloomustab enim isiklike küsimuste ja dilemmade lahkamine fiktsionaalses võtmes. Kesksel kohal on mehelikkuse, seksuaalsuse, rassi ja klassi teemad, mis põimuvad 20. sajandi keskpaiga USA sotsiaalsete liikumistega, näiteks mustanahaliste ja homoseksuaalide õiguste eestkoste.

Baldwini peategelased on enamasti afroameeriklased, kuid mitte reeglina. Tihti võib tema teoste kandvate tegelaste seas kohata homo- ja biseksuaale, kes sotsiaalse ja enese aktsepteerimise otsingul seisavad silmitsi nii sisemiste kui ka ühiskondlikke takistustega. Eriti silmatorkav on see dünaamika Baldwini teises romaanis “Giovanni tuba” (ilmus 1956, eesti keeles 1993, tõlkija Ursula Põks).

Kokku on eesti keeles ilmunud kaks Baldwini teost: eelpool mainitud “Giovanni tuba” ning 1966. aastal Loomingu Raamatukogu alt välja anutud esseekogu “Keegi ei tea minu nime” (tõlkinud Enn Soosaar).


1963. aastal ilmunud The Fire Next Time koondab kahte Baldwini esseed: emantsipatsiooni sajanda aastapäeva puhul kirjutatud My Dungeon Shook ja Down at the Cross: Letter from a Region of My Mind. Esmakordselt ilumusid need esseed aasta varem ajakirjades.

Esimeses, 14-aastasele vennapojale (kelle nimi oli ka James) adresseeritud kirjas-essees käsitleb Baldwin rassi keskset rolli Ameerika Ühendriikide ajaloos. Teine essee on oluliselt pikem ning selles arutleb ta rassi ja religiooni suhted, keskendudes ennekõike oma noorpõlve kogemustele kristlikus kirikus kui ka Harlemi islamikogukonna ideedele.

Ehkki Baldwin kirjutab vahetult USA ja sealse ühiskonna kogemusest, ei ole rassi-, klassi- ja religiooni küsimused kitsalt vaid ameeriklaste kultuuri osa. Need ei tunne riigipiire, vaid on universaalsed probleemid, millega tuleb tegeleda kõigis ühiskondades. Baldwini ideed on selged ja otsekohesed ning kuigi nende esseede esimesest avaldamisest möödub tänavu 59 aastat, pole need tänapäevaks oma teravat aktuaalsust minetanud.

Maailm on nende tekstide esmailmumise hetkest oluliselt muutunud, kuid karm tõsiasi on, et ebavõrdsust ei ole endiselt likvideeritud. Meile võib tunduda, et Lääne ühiskond on viimase kuue kümnendi jooksul tohutult arenenud ja muutunud liberaalseks, kuid karm reaalsus on, et kuigi oleme tulnud pika tee võrdsuse suunas, pole eri vormi diskrimineerimine ühiskondlikest struktuuridest kadunud. Sestap kõlavad ka 1960. aastate alguses kirjutatud Baldwini esseed tänapäevaselt ning autori nime teadmata võiks neid pidada Black Lives Matter liikumise kirjanduslikuks väljundiks.


Lugesin Baldwini esseesid inglise keeles, sest seda kogumikku pole eesti keelde ümber seatud. Sel põhjusel esitan mind enim kõnetanud kümme mõtet ka originaalkeeles ega hakka ennast siinkohal amatöörtõlgina esitlema.

I

“But as long as we in the West place on color the value that we do, we make it impossible for the great unwashed to consolidate themselves according to any other principle. Color is not a human or a personal reality; it is a political reality.”

II

“Perhaps the whole root of our trouble, the human trouble, is that we will sacrifice all the beauty of our lives, will imprison ourselves in totems, taboos, crosses, blood sacrifices, steeples, mosques, races, armies, flags, nations, in order to deny the fact of death, which is the only fact we have.”

III

“It is rare indeed that people give. Most people guard and keep; they suppose that it is they themselves and what they identify with themselves that they are guarding and keeping, whereas what they are actually guarding and keeping is their system of reality and what they assume themselves to be.”

IV

“I imagine one of the reasons people cling to their hates so stubbornly is because they sense, once hate is gone, they will be forced to deal with pain.”

V

“To accept one’s past – one’s history – is not the same things as drowning in it. An invented past can never be used; it cracks and crumbles under the pressures of life like clay in a season of drought.”

VI

“One can give nothing whatever without giving oneself—that is to say, risking oneself. If one cannot risk oneself, then one is simply incapable of giving. And, after all, one can give freedom only by setting someone free.”

VII

“To defend oneself against a fear is simply to insure that one will, one day, be conquered by it; fears must be faced.”

VIII

“The subtle and deadly change of heart that might occur in you would be involved with the realization that a civilization is not destroyed by wicked people; it is not necessary that people be wicked but only that they be spineless.”

IX

“People are not, for example, terribly anxious to be equal (equal, after all, to what and to whom?) but they love the idea of being superior.”

X

“Please try to remember that what they believe, as well as what they do and cause you to endure does not testify to your inferiority but to their inhumanity”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s