THURSDAY MOVIE PICKS | Psychological Thriller

Mulle ei meeldi ülemäära psühholoogilisi põnevikke lugeda, küll aga vahel vaadata. Kinokunst avab nende jaoks uue, vahetumate võimalustega maailma. Just viimases peitub selle žanri nautimise võti. Film on raamatust intensiivsem, võimalusi tähelepanu köitmiseks ja emotsioonide loomiseks on rohkem, mängida saab enamate meeltega. Teisalt jälle on see ka põhjus, miks mulle ei meeldi psühholoogilisi põnevikke liiga tihti vaadata. Leian, et see on sagedaseks külastamiseks mõneti ehk liiga rusuv.

Ent ometigi on kuidagi kogemata nii läinud, et mu lemmikfilmidest moodustavad just seda tüüpi filmid märkimisväärse osa. Ma ei hakanud neist edetabelit koostama, vaid valisin sellesse postitusse esimesed kolm psühholoogilist põnevikku, mis mulle meenusid ja mille pinevust kõrgelt hindan.

Gone Girl (2014)

Nii kriitikud kui ka veebikogukonnad on pidanud tuliseid vaidlusi teemal, kas Gone Girl on misügüüniline või feministlik. Minu meelest on see vaidlus lollakas ja lähtub juba eos seksistlikust raamistikust. Ent see on täiesti eraldiseisva postituse teema. Gone Girl on täis ootamatuid arenguid, keerulisi suhteid ning eluaegset psühholoogilist pinget ja traumat. Amy Dunne teeb hirmsaid asju, selles ei kahtlust ega ka õigustusi. Ent, kas ma mõistan tema päästikuid ja miks ta sedasi käitub? Absoluutselt. Teda on keeruline armastada, aga raske ka vihata. Sama kehtib teiste tegelaste kohta ka. See, mida vaataja mõtleb ja reaalsuseks peab, sõltub perspektiivist läbi, mille neile asju näidatakse. Selles ilu/kurjus/ülekohus/…. sõltub vaataja silmadest lähenemises on teatutud sorti paratamatus, teisalt jälle ärgitab see esmamuljet kindla tõe pähe mitte võtma.

Donnie Darko (2001)

Ma olin kas 14 või 15, kui esimest korda Donnie Darkot nägin. Sõbrannal oli see film arvutis ja vaatasime seda Vallikääru Kalda tänava poolse otsa trepil istudes. Õieti midagi ei saanud toona aru. Seega vaatasin seda mõned korrad veel ja iga korraga muutus see lugu järjest selgemaks ja hakkas väga meeldima. Nagu ka paljudele teistele eksistentsiaalses kriisis vaevlevatele ja filosoofilistest mõttekäikudest ehk liialtki huvituvatele teismelistele. Pealiskaudsel tasandil vaadates on see lugu vaimuhaigusest ja — esmalt veidi arusaamatuna näivana — ajas rändamisest, kuid sügavamal tasandil käsitleb film selliseid teemasid nagu religioon, saatus, ohverdus, armastus, kaotus, üksildus ja saatus.

Joker (2019)

See film on groteskne ja vägivaldne, samas sügavalt emotsionaalne, tõeline visuaalne nauding ja jääb veel kauaks pärast lõputiitrite lõppu kummitama. Sisuliselt võimatu on Arthur Fleckiga mitte samastuda, kui oled ennast kunagi üksiknua ja muust maailmast isoleerituna tundunud. Nagu ka Amy Donne’i puhul, on tema motiivide põhjus selge ja kuigi mõlemad tegelased saadavad korda koletuid asju, nõuavad (ja saavad) nad vaataja kaastunnet. Kuna psühholoogilise tasandi kõrval luuakse pilt ühiskondlikest pingetest, kasvab ebamugav ja rusuv õhustik veelgi. See on ilmne, et neid tasandeid ei anna üksteisest täielikult lahutada. Et ka filmiuniversumist väljaspool on ühiskondlikud pinged viimastel aastatel ainult süvenenud, on Joker’il selgelt küljes ka tugev poliitallegooriline maik.


Thursday Movie Picks sarja algatas WANDERING THROUGH THE SHELVES

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s