13 tsitaati A. H. Tammsaare raamatust “Ma armastasin sakslast”

1935. aastal ilmunud Tammsaare “Ma armastasin sakslast” on mu meelest kriminaalselt alahinnatud romaan. Teose tegevus toimub 1920ndate Tartus ning selle keskmes on küsimus armastuse olemuse kohta ning arutlused rahvusliku identiteedi üle. Tammsaare on kasutanud klassikalist armukolmnurka, kuid lähenenud sellele väga omanäoliselt: kolmanda isiku asemel on ta armastajapaari vahele asetanud rahvusküsimuse.

Romaani peategelaseks on üliõpilane Oskar, kes armub kehval majanduslikul järel baltisaksa päritolu Erikasse, kes töötab eestlaste peres koduõpetajana. Kuigi Eesti iseseisvumise järel kadus faktiliselt baltisakslaste aristokraatlik positsioon ühiskonnas, pole eelarvamused eestlaste ja baltisakslaste sotsiaalsest ebavõrdsusest inimeste mõtlemisest veel kuskile kadunud. Nõnda langeb ka romaani armastajatepaar selle mentaliteedi ohvriks.

Romaan eiras vaikiva ajastu norme ja oli teravalt sotsiaalkriitiline. Seepärast süüdistasid kriitikud Tammsaaret eestlaste halvustamises ja pessimismi õhutamises. Ilmumisjärgselt tekitas palju segadust ja vastukaja veel seegi, et Tammsaare väitis teose eessõnas, et raamatu autoriks on “tundmatu noormees” ja tema on vaid käsikirja toimetanud.

Anne on jumala and ja oleks kõlblusevastane sellepärast kedagi auhinnata, et jumal on temale midagi annetanud.


Meie unistuste karjamaaks pidi olema ülikool – õieti mitte ülikool ise, vaid see, mis temaga ühenduses, mis tema ümber: iseseisvus, vabadus, omapead asjade ajamine, kas või logelemine ja ulaelu. [—] Nõnda läksime ülikooli kindla eelteadmisega, et nüüd algab puhkus, nüüd algab meelelahutus, lõbu, elurõõm, nüüd algab kõik see, millega meid tänini oli ahvatletud ja millest meid ometi oli eemal hoitud. Karikas oli ääreni täis, pole muud vaeva, kui tõsta ta ainult suule ja joo võimalikult suurte sõõmudega.


[—] miks mina ja nii paljud teisedki korporatsioonidesse tormasime: meid võlus mineviku vanne.


Võib-olla ei peaks kunagi hommikul seda lugema, mis südaöösel kirjutatud: hommik ja südaöö ei mõista teineteist või nad mõistavad võõriti.


Ütlen seda sellepärast, et armastus on meil ikka olnud ja on veelgi selleks läätseleemeks, mille eest jätame oma isamaa, oma emakeele, oma rahvuse, oma meelsuse. Sellepärast on otse pentsik kuulda, kui mõned püüavad tõendada, et meie olevat kaineks, asjalikuks ja praktiliseks muutunud – isegi armastuses. On see tõesti kainus, asjalikkus ja praktilisus, kui inimesed tänapäevalgi jätavad isamaa, emakeele ja rahvuse armastuse pärast? Otse selle vastu: see on romantika, see on enesesalgamine, see on sangarlikkus.


“Ma ju ütlesin teile,” vastas tema. “Korporandiga ei maksa rääkida, tema on kavaler, aga kui ma tahan ennast arendada, millest ma siis kavaleriga räägin.”


Aga ma hoiatan teid preili, olge ettevaatlik meestega. Kui me neid noores eas liiga palju usaldame, siis usaldame neid vanas eas liiga vähe, aga üks kui teine on meile kahjulik.


[—] kui vähe on tarvis, et tunda end õnnelikuna, nii õnnelikuna, et selle õnne sära langeb kogu su pärastisele elule, olgu ta muidu ei tea kui üksluine, igapäevane, igav ja mõttetu.


[—] kas sa paned ise ka tähele, et sa räägid oma valedest ja armastusest ühekorraga? Kas see ei pane sind mõtlema? küsis ta. Seni, kui sul polnud armastust, polnud ka valesid, aga tuli armastus, siis tulid ka valed. Mis saab küll armastusest, kui ta ajab nõnda valetama!


Ma ei lootnud küll enam midagi, aga temasse oli maetud tükk minu minevikku – suur tükk, nagu ma tundsin – ja esimest korda elus arvasin end taipavat, miks inimesed, seisused, terved rahvad nii väga ripuvad oma möödunud aegade küljes.


Mulle tundus, et minu oma isiklik elu, isiklikud kogemused ja teadmised olid nii kehvad, pealiskaudsed, labased ja igapäevased, et nendest ei maksnud midagi paberile panna. Elu oli minust ja mina elust nõnda möödunud, et kumbki polnud teineteise jälgegi jätnud, nagu oleksime vastastikku mingisugustel laagritel jooksnud, mis hoolega õlitatud.

[—] Kirjutamisega, tähendab, ei seedita niipalju värsket ja neitsilikku elu kui trükimustaga määritud tolmunud paberit. Me teeme vaimselt sedasama, mis kehaliseltki. Selle asemel, et toita end  rohelise rohuga, tapame ja sööme rohusööjaid loomi. Ja kui leiduks äkki geenius, kes kirjutaks puhtelulise raamatu, millel poleks mingit tegemist teiste raamatutega, siis seda puhtelulist raamatut ei loeks vististi keegi, nagu ka roheline rohi jäetakse nende seedida, kes oskavad mäletseda. Elu on liiga raske mäletseda ja seedida, sellepärast mäletsetakse raamatuid. Elu võib ainult elada.


Mina uskusin siis rohkem teie sõnu kui teid ennast. Aga noorte inimeste sõnu ei või kuigi tõsiselt võtta, sest nemad on halvad inimestetundjad, eriti kui küsimuses on nad ise.


Aga mees, kes pole õieti armastanud, pole õige mees, sest ainult armastus on mehe mõõt.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s