Lühikesed jutud | 2021 aprillis vaadatud filmid

Igas asjas pidavat midagi head leiduma. Tundub, et tänu pikale haiguslehele olen vaikselt hakanud üle saama sellest tundest, et ei jaksa enam filme vaadata. Nii olengi viimastel nädalatel mõnesid vanu lemmikuid uuesti külastanud, aga vaadanud ka mitmeid enda jaoks uusi filme, mida Netflix või telepaketiga kaasa tulnud filmikanalid on pakkunud. Neist nii mõnegi ilmumisaasta on juba tükk aega tagasi ning ausalt öelda kummitab mind veel praegugi küsimus, miks ma neid varem ei olnud vaadanud. Aga parem hilja, kui mitte kunagi?

Selles postituses kirjutan ainult nendest filmidest, 1) mida ma ei olnud varem vaadanud või 2) millest ei kirjutanud aprillikuises Hidden Gems postituses või 3) millest ei plaani eraldi postitust teha.

Hitchcock (2012)

Sacha Gervasi lavastatud draama põhineb 1990. aastal ilmunud Stephen Rebello raamatul Alfred Hitchcock and the Making of Psycho. Filmi keskmes on Alfred Hitchcocki (Anthony Hopkins) ja tema naise Alma Reville’ (Helen Mirren) suhe “Psühho” valmimise ajal 1959. aastal. Selle kõrval on mõistagi oluline roll “Psühho” sünnilool ideest kuni esilinastuseni. Seega on see film kohati segu seitse romantilisest draamast, komöödiast ja hitchcockilikust põnevikust. Enamasti see valem töötas, kuid mitte päris iga kord.

Lost Girls (2020)

Ka see film põhineb tõsielulistel sündmustel kirjutatud raamatul, kuid see aines on oluliselt kurvem. Filmi peategelaseks Mari Gilbert, kelle vanim tütar, 24-aastane Shannan läheb teadmata kaduma. Kuna noor naine tegutses eskorttüdrukuna, pole politseil tema otsima hakkamisega kiiret ning hiljem soovi põhjalikumalt tegeleda. Who spends this much time looking for a missing hooker, on mentaliteet, mille üks uurija sõnastab. Arusaadavalt Mari sellega ei lepi ning käib uurijatele peale, et nad tema tütart edasi otsiks. Sel moel satutakse kogemata peale neljale randa maetud surnukehale, kuid hiljem leitakse veel jäänuseid. Long Islandi sarimõrvariks ristitud tapja pole kahjuks enam fiktsioon ning arvatakse, et ta on tapnud kümme kuni 16 inimest. Ta on tänaseni tabamata.

See ei ole tavaline krimifilm ega huvitu politseitööst ning kassi-hiire mängust. Kesksel kohal on hoopis ohvrid ning see, kuidas politsei ja ühiskond tervikuna neisse suhtub. Kuna tegemist oli sekstöötajatega, siis pole nende elud just kui sama väärtuslikud kõigi teiste “auväärsete” ühiskonna liikmete omadega. Ka Mari ütleb ühel hetkel, et ei meediat egaa kedagi teist ei huvita tegelikult need ohvrid, sest neist ei räägita kunagi kui õdedest, tütardest ja emadest, isegi mitte kui naistest või inimesest, vaid neid käsitletakse pelgalt ainult prostituutidena. Kahjuks on see mentaliteet väga laialt levinud ning selles ei ole mitte midagi uut.

Selline rõhuasetus on ka filmi tugevaimaks küljeks. Samas ei ole võimalik filmi originaalsuse eest kiita, sest ohvrikeskne lähenemine krimilugude kajastamisel on viimastel aastatel olnud tänuväärselt kasvav trend. Mari kehastanud Amy Ryan mõjub rollis usutavana ning teeb olemasoleva materjaliga head tööd. Jojo Rabbit’ist meelde jäänud ja hea esitluse teinud Thomasin McKenzie tundub sel korral puisem. Ma ei ole kindel, kas probleem on alusmaterjalis või esituses.

Seaspiracy (2021)

Minu jaoks on täielik müstika, kus olid nende ettevõtete ja organisatsioonide kommunikatsiooniinimesed ning kuidas küll sellistel intervjuudel sündida lasti. Teine suur küsimus on, et kui palju tuli algmaterjali manipuleerida ning kuidas intervjuusid kokku lõigata, et saaks filmitegijatele sobiva tulemuse.

Mind lihtsalt tohutult häiris, et film, mis algas keskkonnateadliku ja vastutustundliku dokumentaalina arenes viimaks millekski, mida vaadates oleks tulnud fooliummütsi kanda.

Natural Born Killers (1994)

Seda Oliver Stone’i lavastatud filmi saab, kas armastada või vihata, vahepealseteks tundmusteks ei jäeta kuigi palju ruumi. Tõsielust inspiratsiooni ammutav ja ümberkirjutatud Quentin Tarantino käskikirjal põhineva filmi peategelasteks on lindpriid Mickey ja Mallory Knox (Woody Harrelson, Juliette Lewis), kes jätavad endast maha verise raja. Vägivalla ja graafilisuse tõttu on film olnud mitmel pool keelatud ning kinodeski näidati sellest vaid kärbitud versiooni. Ka mina ei ole kärpimata versiooni näinud.

Kui aga mõttetust vägivallatsemist natukene kaugemale vaadata, on tegelikult tegemist suurepärase sotsiaalkriitikataga. Filmi üheks keskmeks on massimeedia ja vägivallalugude kajastamise temaatika ning inimeste lõputu huvi võigaste lugude ja detailide vastu. Film tõdeb, et teatud määral meedia ja kuritegevus toidavad üksteist: nii mõnigi ohver oleks võinud olemata jääda, kui Wayne Gale (Robert Downey Jr) ja tema tõsielu krimisaate meeskond ei oleks otsustanud Knoxidest American Maciacs seeriasse osa teha.

Kinematograafiliselt on tegemist psühhedeelse reisiga ja see võtab sõnatuks. Näiteks kasutatakse nii must-valget kui ka värvilisi kaadreid, vahel koguni samaaegselt. Mulle väga meeldis ka, kuidas oli lahendatud Mallory lapsepõlve stseenid. Oma stiililt matkisid need 1950ndate ja 60ndate sitcome, mis seadsid eelduseks helgeks ja Ameerika unistuse pereeluks, kuid reaalsus, mida selles mallis arenes, oli hoopis midagi muud.

Kõik tegelased olid omal moel viimasel piiril ogarad, näitlejad tegid imelist tööd ja kogu filmi kandis tohutu energia.

Mystic River (2003)

See film tekitab mul vastakaid tundeid. Omal ajal kandideeris see viiele Oscarile ja võitis kaks (parim meesnäitelaja ja parim kõrvalosas meesnäitleja), enamik Letterboxd ja IMDb kasutajad on seda kõrgelt hinnanud, aga mulle kohe üldse ei meeldinud see. Samas ei saa kuidagi eitada, et siin oli väga tugev näitlejateansambel (Sean Penn, Kevin Bacon, Tim Robbins), millest kujuneski filmi päästerõngas. Lugu ise on problemaatiline ja selles esineb mitmeid ebaselgusi, mille tulemusena on tegelaste motiive ja mõtteprotsessi kohati pea võimatu mõista.

If Anything Happens I Love You (2020)

Will McCormacki and Michael Govieri lühifilm räägib paarist, kelle tütar hukkus koolitulistamise tagajärjel ning nende leinast. Animatsioon on imeilus, loo jutustamine täiuslik, ainsa negatiivse asjana jäi kõrvu taustaks valitud laul. Ma saan mõttest aru — see oli midagi, mida nende tütar kuulas –, aga see konkreetne tundus selles filmis kohatu.

A Love Song for Latasha (2019)

Südamlik elulooline lühifilm, milles 1991. aastal surnuks tulistatud Latasha Harlinsi sugulased ja lähimad sõbrad meenutavad 15-aastast neiut. Sügavalt isiklik ja valus lühifilm kandideeris tänavu ka Oscarile. Latasha surma ümbritsevad asjaolud on ilmekalt terav näide sellest, kui fucked up on USA-s rassisuhted.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s