“Ulysses” ja selle maine neli hirmutavat sammast

Milline raamat tekitab sinus aukartust ja mida pelgad lugeda?

Minu jaoks on see James Joyce’i “Ulysses”. Esimest korda kuulsin sellest raamatust kümme aastat tagasi moderniste tutvustavas loengus. Õppejõud rääkis õhinal, kuidas Joyce’i meelest iseloomustas naise sisemonoloogi kõige paremini üle 3600 sõnast koosnev kirjavahemärkideta vada. Sellest hetkest on mul olnud kindel plaan “Ulysses” ühel päeval läbi lugeda.

Ühel päeval.

Selle romaani maht ja intertekstuaalsus äratab minus suurt aukartust ja kohutab üheaegselt. “Ulysses” ei jäta muljet, et tegemist on raamatuga, mida suvel randa peesitama minnes kaasa võtta ja ajaviiteks lugeda. Hoopis vastupidi – see tundub intellektuaalse väljakutsena, mille jaoks on vaja mitut kuud.

Miks mulle selline mulje on tekkinud?

Seosed muinaskreeka eeposega

Näib, et põhjalikud teadmised muinaskreeka eeposest “Odüsseia” on “Ulyssese” mõistmisel kui mitte üheks eelduseks, siis vähemalt tungivalt soovituslikud. Nimelt ehitas Joyce “Ulyssese” üles “Odüsseia” faabulale ja sidus oma romaani peategelased müüdikangelastega. Peategelane Leopold Bloom on sümboolselt Odysseus, tema naine Marion (Mary) Bloom meest koju ootav Penelope (truuduse motiivi keeras Joyce siiski peapeale) ning isa otsiva Telemachose rollis on “Kunstniku noorpõlveportreest” tuntud Stephen Dedalus.

Massiivne (ala)teadvuse voog

Kuigi romaani tegevus toimub ööpäeva vältel, on Joyce selle üles täheldanud üheks esinduslikuks telliseks. Joyce ei keskendu niivõrd väliste märkide ja tegevuste kirjeldamisele, vaid huvitub tõelise modernistina teadvuse ja alateadvuse üksikasjalikust jäädvustamisest.

Üks (kuri)kuulsaim näide sellest on romaani viimane peatükk, milles Mary Bloomi sisemonoloog kulgeb ühegi kirjavahemärgita ligemale 40 leheküljel.

Eksperimenteerimine keele ja vormiga

Pikkadest ja keerulisest sisemonoloogidest vahest hirmutavamgi on Joyce’i eksperimenteerimine keele ja stiiliga. Ta kasutab läbisegi kõnekeelt, arhaisme, intellektuaalseid arutlusi ja isiklikku sõnaloomet. Lisaks sellele muudab ta pea iga peatüki juures stiili, et see vastaks kõige paremini käsitletavale teemale või filosoofilisele sisule.

Autobiograafiline, ajalooline ja kultuuriline kontekst

Kogu romaan on tihedalt läbi põimunud ajaloolistest, kultuurilistest ja autobiograafilistest seostest. Kahtlemata on võimalik teksti lugeda ilma neid viiteid märkamata ja/või mõistmata, kuid sel moel jääb suur osa romaanist tabamata.

Süvitsi minemisest hoiduvaid märkusi on minu köites aga terve iseseisva romaani jagu – ligi 300 lehekülge.

Mulle tundub, et viimaks on aeg küps endale väljakutse esitada, “Ulysses” riiulist välja võtta ja pikalt edasilükatud lugemisega peale hakata.

Leave a Reply