Uitmõtted 11

Ei ole sul õieti aimugi, kui rikas sa oled, ega tea sa, milliseid tundmusi, kogemusi ja mälestusi eneses peidad. Alles sedamööda, kuis oled need aste-astmelt avastanud, nad üksteisega sidunud ja assotsiatsiooni loogika põhjal veelgi uusi leidusid teinud, näed sa, mis on sinu teadvus ning alateadvus varjanud. Friedebert Tuglas “Marginaalia” Tuglas väidab seejärel, et leitut on võimalik uuesti […]

Loe veel

Uitmõtted 10 | I’m a liar, don’t doubt my sincerity

M väidab, et tema ei kuula kunagi ühte laulu lõputu arv kordi läbi, kui see talle meeldib ja/või teda kummitama jääb. Minuga on lood vastupidi. Kui mõni asi juba kummitama hakkab või tabab hinges toimuvasse, siis võib see laul kõlaritest kõlada ka sajad korrad järjest. Ilma naljata. Mõned päevad tagasi juhtusin jälle lugema aastaid tagasi […]

Loe veel

Uitmõtted 9 | Karge meele igavene sära

Olin hinges võrdlemisi hipi. Suviti võtsin tennised näppu ja lippasin paljajalu asfaldil ja tantsisin vihmas. Viimaste olemasolu olin täielikult unustanud täna pärastlõunani, kui teed keetes hakkas mul peas laulma ammune lemmiklaul, üks paljudest “kui tee läheb magusaks külmunud meest / siis palveta lahkunud sõprade eest / kui hing läheb soojaks jahtunud teest / siis palveta lahkunud […]

Loe veel

Uitmõtted 8 | Peagi saabun tagasi su juurde

Ristiku perekonda kuulub umbes 300 (!) liiki, millest Eestis leidub 12 liiki. Minu peas on ristikut alati olnud vaid kahte tüüpi – punane ja valge. Viimane tekitab kuidagi eriti sooja ja koduse tunde. Ei vanemate juures ega maal seda ristikut nii palju mäletagi, rohkem seostub see Pärnu parkidega. Eriti veel rannapargiga, mis omakorda toob Valgret […]

Loe veel

Uitmõtted 7 | Sans le jazz, la vie serait une erreur

Mul oli lapsena üks roosa kaisukaru. Oli teine võrdlemisi hädise väljanägemisega ja selle võrra veel eriti armas minule. Nii armas ja kallis, et kirjutasin talle isegi laulu. 50-50 õnneks ja kahjuks ei ole neid laulusõnu enam alles, kuid meeles on veel paar rida (meisterlikust) refäänist: Roosa karu, roosa karu, oled minu armas karu. Laulust üksi ei piisanud, […]

Loe veel

Uitmõtted 6 | septembriöine unistus ideaalsest suvepuhkusest

Istusime ühel õhtul hipiliku (kuigi enam ei tundu see sõna tema iseloomustamiseks passivat) sõbraga tema Karlova kodus, jõime köögis teed ja rääkisime raamatutest, lugemisrõõmust ja kõige jaburamast ideaalsest (suve)puhkusest. Viimane kujutaks endast paariks nädalat tsivilisatsioonist eemaldumist ja kusagil metsas võrkkiiges James Joyce’i lugemist. Soojenduseks tema luuletused ja debüütteos “Kammermuusika” (1907), edasi liikuda proosaradele, üksteise järel […]

Loe veel

Uitmõtted 5 | Toidukultuur

Senini olen kukeseente naeruväärselt kõrget kilohinda nähes turult kaks kätt taskus ringiga tagasi tulnud, kuid tänavu leidub neid M-i vanema juures täitsa muidu. Astu ainult mõni samm metsale lähemale ja korras. Seega jõudsin hiljuti järjekordse kulinaarse verstapostini ja improviseerisin kodus kukeseentest kastet. Enda meelest keerasin küll maailma kõige parema kastme kokku, mille juures pole tarvis […]

Loe veel

Uitmõtted 4 | Kuhu kombed jäid?

Nädalavahetusel käisime Rupsil Liivi muuseumis, sest seal mängitakse sel suvel viimast korda Urmas Vadi kirjutatud ja lavastatud “Kus sa oled, Juhan Liivi?”. Minu esialgne, etenduse esimeste minutiteni elujõuline plaan, nägi ette, et kirjutan sellest ühe korraliku arvustuse, milles kiidan dokumentaaldraamat kui sellist, geniaalset valguslahendust, näitlejatööd ning paiskan paar kummitama jäänud küsimust õhku. Aga siis hakkas […]

Loe veel

Uitmõtted 3 | Fitzgeraldid & nukrad jutud

Lugesin mõned päevad tagasi, et kui Zelda Fitzgerald oma esimese romaani Save the Waltz käsikirja oma abikaasale F. Scott Fitzgeraldile lugeda saatis, süüdistas viimane Zeldat plagiaadis ja tema allikmaterjali kasutamises. Tüliõunaks osutunud allikmaterjaliks oli nende ühine elu. Ma mõtlen, et kui kellelegi “plagiaati” ette heita, siis miks mitte F. Scottile? Tal vist ei olnudki ühtegi teost, milleks […]

Loe veel

Uitmõtted 2

Tänavu ei taha kohe üldse linnas olla ja kohe vägisi kisub maale. Mind lummab rütmide vaheldus. Kuigi Tartu on suvel unine, on see ikkagi linn ja aeg näib siin palju kiiremini, närvilisemalt voolavat. Pilk rändab pidevalt kellale, ka siis, kui pole vaja kuskile rutata. Alatasa on tuli takus. Maal aega just kui poleks ja kella […]

Loe veel